Mis sulle pähe tuleb, kui kuuled sõna "viha"? Frustratsioon? Karjumine? Kontrolli kaotus? Vägivald? Hirm? Vaikimine? Vältimine? Kõik need vastused on mõistlikud... Või on ikka?
Vihal võib olla ka positiivne või lahkem külg: vastasseis, energia, visadus või ausus.
Pole palju inimesi, kes kasvasid üles peredes, kus nad tundsid end tõeliselt turvaliselt, väljendades oma vihaseid tundeid. Võib-olla pole kõik need negatiivsed seosed nii üllatavad, kui arvestada, et enamikul meist pole terve viha mudelit. Vihal, nagu enamikul asjadel elus, võib olla positiivseid külgi (energia, ausus, visadus) ja negatiivsed (frustratsioon, vägivald, hirm).
Definitsiooni järgi on viha "tugev rahulolematuse ja sõjakuse tunne, mis äratab agressiivseid reaktsioone".
Kuid laiemas kliinilises kirjelduses öeldakse, et viha on autonoomse närvisüsteemi kõrgendatud aktiveerumise või erutuse seisund (nt südame löögisageduse kiirenemine, kiire hingamine, näo punetus, valud rinnus, higised peopesad jne). meie tõlgendus faktidest.
Me saame seda energiapuhangut konstruktiivselt ja eesmärgipäraselt rakendada. Selleks vajame kõrget enesekontrolli. Hingamise kontrollimine ja eesmärgi meelespidamine aitab. Kui me suudame sellisele metsikule tundele rakenduse leida, on meil jõudu teha palju muid asju.
Toon teile näite halvasti kontrollitud viha kohta: